#Põllumajandus #SäästevPõllumajandus #Kliimakohanemine #Põllumajandusinvesteeringud #Täppispõllumajandus #Taastuvenergia #RootsiPõllumajandus #Toidujulgeolek #Keskkonnajätkusuutlikkus
Hiljutine SVT teemaline „Agenda special: Klimatutmaningen” tõstatas kriitilisi küsimusi põllumajandussektori väljakutsete ja vastutuse kohta ülemaailmse kliimakriisi tingimustes. Kui programmis arutati heitkoguste vähendamise vajadust, säästvaid tavasid ja metsanduse rolli pärast ELi otsuseid, siis põllumeeste ja põllumajandusteadlaste esindatus puudus selles silmatorkavalt.
Põhiprobleem ei ole aga teadlikkuse või valmisoleku puudumine põllumajandussektoris üleminekuks. Maalt elamine annab terava teadlikkuse kliimamuutuste tagajärgedest. Tõeline väljakutse seisneb kasumlikkuses.
LRF-i ja Lantmänneni värske raporti kohaselt läheb säästvale põllumajandusele üleminek Rootsi põllumajandussektorile järgmise 80-85 aasta jooksul maksma 15-20 miljardit Rootsi krooni. See tähendab 20 miljardit Rootsi krooni aastas koos 15-protsendilise intressimääraga, millele lisanduvad täiendavad 10–11 miljardit Rootsi krooni aastased kulud. Kuigi neid arve tuleb arvestada tööstuse kogukäibega, mis on ligikaudu 80 miljardit Rootsi krooni aastas, ja toidutarbimise koguväärtusega, mis on ligikaudu 350 miljardit Rootsi krooni aastas, on ilmne, et lahendus tuleb leida.
Roheline tööstus seisab silmitsi keerulise väljakutsega, mida ei ole lihtne lahendada kõigile sobiva lahendusega. Põllumajandus, mis on sügavalt seotud ülemaailmse süsinikuringega, nõuab läbimõeldud kaalumist. Roheliste üleminekuvõimaluste hulka kuulub taastuvate energiaallikate, nagu biogaas ja päikeseenergia, tootmise suurendamine.
Arutelu jaoks on kriitilise tähtsusega nende investeeringute suuruse määramine selle põhjal, kui tugev me tahame, et riigi toidutootmine oleks. Aruandes rõhutatakse, et kulude kasvu eest kaitsmiseks peavad sissetulekud suurenema 25 protsenti. Nende kulude koormuse jagamine põllumajandus-, kliima- ja energiapoliitika raames on ilmselge vajadus.
Investeeringud täppisviljelustehnoloogiasse, elektrifitseeritud sõidukitesse ja niisutusmahutitesse, mida soodustavad sellised programmid nagu osariigi Klimatklivet, ei aita kaasa mitte ainult farmi jätkusuutlikkusele, vaid on kooskõlas ka riiklike toidustrateegiate ja kaitsemeetmetega.
Praegu toetub Rootsi suurel määral toiduainete impordile, omavarustatuse määr on umbes 50 protsenti. Kulud tuleks kanda tänu suurenenud vastutusele kaubanduses ja pikemas perspektiivis tarbijate potentsiaalselt kõrgemate toiduainete hindade kaudu. Sõltuvalt riiklikust hüvitisest peetakse pikemas perspektiivis ebausaldusväärseks. Lõppkokkuvõttes on kõige tõhusam kliimaga kohanemine stabiilsete ja kasumlike põllumajandusettevõtete tagamine.
Sel ajal, kui Rootsi maadleb põllumajanduse üleminekuga seotud väljakutsetega, peitub võti harmoonilise tasakaalu leidmises majandusliku elujõulisuse ja keskkonnasäästlikkuse vahel. Aruandes välja toodud kavandatavad investeeringud ja strateegiad annavad teekaardi riigi toidutootmise kindlustamiseks, käsitledes samal ajal kliimaprobleeme. Koostöö, jagatud vastutus ja nutikad investeeringud sillutavad teed Rootsi põllumajanduse vastupidavale ja jätkusuutlikule tulevikule.