Birobidžanski rajoonist pärit Sayod Pirovi talupojatalu on JAO elanikke värskete köögiviljade ja kartulitega varustanud juba 15 aastat. Ja sel aastal kavatseb ta avada esimese talvise põllumajandushooaja pärast kahe köögiviljakasvuhoone ümberseadistamist kogupinnaga 600 ruutmeetrit. m. aastaringseks tööks. Kuidas talunikul õnnestub keerulistes tingimustes oma äri laiendada ja miks ta Hiina töölistest keeldub – korri materjalis. IA EAOMedia.
Valdgeimi külast pärit Sayyod Pirov pole põllumajanduses võõras.
- Meie talu alustas juurviljade – kapsa, kurgi ja mõne muu põllukultuuri – kasvatamisega. Nende jaoks eraldati ligikaudu 40 hektarit. Tasapisi pindalasid suurendati ja praeguseks on need kasvanud ligi viis korda – kuni 180 hektarini, ütleb Sayod Dilshodovitš.
KFH Sayyoda Pirova külast. Valdgeim, Birobidzhansky rajoon. Foto: isiklikust arhiivist
12
Nüüd kasvatatakse talus kartulit, kapsast, peeti, porgandit, kurki, tomatit, arbuusi, redist, erinevat rohelist. Köögiviljad istutatakse nii avamaal kui ka kahes suures kasvuhoones, mille pindala on 400 ja 200 ruutu.
Lõviosa talu maast, umbes 150 hektarit, antakse sojaubadele. Pole asjata, et seda juudi autonoomse piirkonna õlikultuuri ei kutsuta kohalike põldude kuningannaks.
Sojauba oleks sel aastal muide veelgi rohkem külvatud. Kuid tugevad vihmasajud muutsid külvikampaania ajastust, mis üldiselt pole üllatav. JAO on traditsiooniliselt õigustanud oma staatust riskantse põllumajanduse piirkonnana.
Plaane tuli muuta ka suurenenud tootmiskulude tõttu. Lihtsam on loetleda, mis pole Venemaa-vastaste sanktsioonide taustal kallinenud.
- Mineraalväetised, kuigi ostame vene, kohalikelt tarnijatelt, on kallinenud korralikult – 40 protsenti. Lisaks märkimisväärsed kulutused diislikütusele. Ka juurviljade kasvatamiseks mõeldud seemned on nüüd kallimad, kuna peaaegu kõik on välismaised. Ostjad peaksid mõistma, et teatud toodete hinnatõusu ei saa vältida. Kuid selline olukord pole mitte ainult meie riigis, vaid kogu riigis,” ütleb Sayyod Pirov.
Põllumeeste muret teevad aga mitte niivõrd seemnete, väetiste ning kütuste ja määrdeainete hinnad, kuivõrd tööjõupuudus. Ja siin pole mõtet pandeemia streik. Erinevalt mitmest autonoomias asuvast talust pole selles talupojatalus hiinlastest külalistöölisi varem palgatud. “Naerata ja künd” alati omaette. Häda on aga selles, et viimasel ajal pole ka kohalikud ihkanud käised üles käärima ja maatööd tegema.
— Üritame palgata kohalikke elanikke, palgad kasvavad. Noored aga ei taha üldse tööd teha. Iga aastaga läheb olukord hullemaks. Puuduvad masinaoperaatorid, lihttöölised, kõigi spetsialistidega on tohutult probleeme. Aga pindala suurendame, kartuli ja kapsa jaoks oleme seekord maad veelgi rohkem eraldanud. Kuidagi nad istutasid kõik maha ja nüüd ma kratsin kukalt, et kuidas me sügisel kõik ära koristame. Pole veel aimugi,” kurdab talunik.
KFH müüb piirkonnas tooteid. Müügiprobleeme reeglina ei esine. Aastaid on kesksel Birobidžani turul tegutsenud jaemüügipunkt, talunik on teinud koostööd populaarsete kauplusekettide ja supermarketitega. Ärge välistage majanduses ja juurdepääsuvõimalust teistele piirkondadele.
“Vaatame, kuidas sel aastal kaubaga läheb. Kui näeme, et ainult Juudi autonoomses piirkonnas pole võimalik kõike müüa, siis proovime koostöös oma usaldusväärsete partneritega laieneda naaberpiirkondadesse. Loomulikult loodan riigilt toetust. Oleks tore, kui aitaks kombaini ostmisel, mis tuleb kasuks kartuli koristamisel,” räägib Sayod Dilshodovich.
Tulevaks talveks on põllumehel omad plaanid – mõlemad kasvuhooned aastaringseks tööks ümber sisustada. Varem küpsesid köögiviljad kile all ainult soojal perioodil. Küll aga plaanivad nad tänavu esimest korda saaki koristada Kaug-Ida karmide külmade käes.
Kahtlemata nõuab “perestroika” tõsiseid rahasüste. Kuid isegi miinus 40 juures saavad elanikud Waldheimi aiast osta värskeid kurke, tomateid ja rohelisi.