Põllumajandusühistud aitavad talutoodetel suurte kaupluste riiulitele jõuda.
Novgorodi põllumajandusühistud aitavad talutoodetel suurte kaupluste riiulitele jõuda. Nõukogude ajal müüsid majapidamiskruntide omanikud juurvilju kogumispunktide kaudu, nüüd suurtalunike abiga.
- Marina Ivanovna, teie kurgid?
- Minu.
- Kholinsky?
- Kholynsky, Kholynsky seemned, head kurgid ...
60 kilogrammi värsket kurki ja kõik on täpselt paras. Bronnitsa küla elanik Marina Antonova toimetab ühistule saaki paar korda nädalas. Need Novgorodi lähedased paigad on oma kurgi poolest kuulsad olnud juba Peeter Suure ajast ning pole üllatav, et omal ajal pandi kalapüük suure mastaabiga.
“Ema istutas kurke, ma olin veel väike, meil oli mootorlaev ja kurgid viisime linna vanale turule,” räägib Bronnitsa küla elanik Marina Antonova.
Varem, tarbijate koostöö päevil, meenutab Marina Ivanovna, anti saak üle kogumispunktidesse, selliseid punkte oli pea igas külas. 90ndate alguses kukkus tavaline skeem läbi, et kurgimüügiga kuidagi ellu jääda, tuli sõita Peterburi.
“Õhtul laadime, hommikul toome. Kuid isegi Peterburis polnud kõigil raha, vahetati kurgid teravilja, kondenspiima vastu, ”jagab Marina Antonova oma mälestusi.
Tänaseks on tarbijate ühistud asendunud põllumajandusühistutega. Tulemus on hea kõigile. 6 aakri omanikel pole müügiga probleeme ja võite teenida lisapenni, nüüd võetakse kurke hinnaga 50-70 rubla kilo. Tõsiste põllumeeste jaoks tarnete maht suureneb. Ja see on ainus viis, ütleb Ivan Pireev, ja võite konkurentsis vastu pidada.
“Meiesugused ühistud suudavad neid tooteid vastu võtta, viia nõutavatele nõuetele, sertifitseerida ja müüa nii meie müügikohtades kui ka teistes jaekettides. See on tõhus. Marina, Galya, Sveta. Me võtame päevas üle tonni kurke, “- ütleb talupidaja, Novgorodi põllumeeste kooperatiivi nõukogu esimees Ivan Pireev.
Konkurentsivõimelise toote teine komponent on selle kvaliteet. Näiteks marineerimiseks kasvatatakse kurke eranditult avamaal ja teatud suurusega. Siiski on Kholyni kurgid kaubamärk ja seda tuleb sobitada. Pole juhus, et hapukurk kaunistas keiserlikke laudu ja Nõukogude ajal ei põlganud Jossif Stalin ise sellist eelrooga maitsta.
- Kuidas inimesed reageerivad? Osta?
-Ostavad, on maitsvad, krõbedad, siin on meil soolatud juba valmis...
Muide, Pireus võiks kohalikelt elanikelt rohkem kurki või kartulit osta, küsimus on töötlemises. Mahtude suurendamiseks on vaja investeerida, aga näiteks laen 5%, ütleb põllumees, proovi, võta.
“Dokumendipakett, mida täna on vaja, et talunik saaks 5% laenu, on enamiku jaoks võimatu. Investeerimislaenu saamisel peame olema vabamad. Seadmeid, masinaid, varuosi, tuge on vaja rohkem kui kunagi varem, toetus peaks olema mahukam,” usub Ivan Pireev.
Seniks on ühistu plaanides uue pakkimisliini ostmine. Kodumaine auto ostetakse toetusega. See aitab mitte ainult vältida komponentidega seotud probleeme lääne sanktsioonide taustal, vaid ka suurendada tootmismahtu 30%.